Valgesoo matkarada
Valgesoo on valdavalt puisraba, esineb vaid 2 laigukest lagedamat ala, kus kasvavad kanarbikulised. Raba on lamedapinnaline, siiski on aimatavad 8 väga madalat saart, mis kaetud rabamännikutega. Raba üleminek mineraalmaaks on üldiselt järsk ja seetõttu piirab rabaserva vaid kitsa ribana siirdesoomets.
1981.a. eraldati Eestis 30 piirkonda sookaitsealadeks. Selleks ajaks oldi aru saadud, et
soodel on täita ülimalt oluline roll maakera veeringes: soode turvas filtreerib saastunud
sademeveed ja puhastab reostunud pinnaseveed, reguleerib maakera süsinikuringet
(seob CO2 ja vabastab hapnikku, kusjuures annab hapnikku rohkem kui ise tarbib),
sood on puhta vee reservuaarid, eriti sooveekogud ja laugastikud. Sood on erakordselt
stabiilsed ja hästi isereguleeruvad, selles suhtes pakuvad need ka teaduslikku huvi.
Valgesoo maastikukaitseala moodustati samuti 1981.a. tookordse nimetusega sookaitseala,
eesmärgiga Valgesoo raba ja seda ümbritseva lähimaastiku kaitseks
Valgesoo on valdavalt puisraba, esineb vaid 2 laigukest lagedamat ala, kus kasvavad
kanarbikulised. Raba on lamedapinnaline, siiski on aimatavad 8 väga madalat saart,
mis kaetud rabamännikutega. Raba üleminek mineraalmaaks on üldiselt järsk ja seetõttu
piirab rabaserva vaid kitsa ribana siirdesoomets.
Turbalasundi keskmine sügavus on 1,3 meetrit. Rabaturvas asub otse liival, mis osutab
sellele, et Valgesoo on tekkinud liivase lohu soostumise tagajärjel.
Valgesoo väärtust tõstab asjaolu, et see on kuivendusest mõjustamata.
Valgesoos kasvavad tüüpilised rabataimed, hanevits, küüvits, kukemari, sookail,
tupp-villpea. Küllap viimase õitsemisaegsest valendusest ongi tulnud soo nimi Valgesoo.
Tupp-villpea on üldiselt nii katvuse kui esinemissageduse poolest kõige tähtsam
rabas kasvav rohttaim ja oluline turbamoodustaja.
Raba ümbritsevad peaaegu igast küljest metsad, ülekaalukalt viljakad jänesekapsa
kasvukohaga männi- ja kuuseenamusega segametsad, ala loodeosas (vaatetorni
ümbruses) pakuvad mõnusat vaadet Ahja kunagise mõisniku Conrad von Brasch‘i
rajatud männikultuurid 1860-1870 aastail, mis nüüdseks kasvanud uhkeks ja võimsaks
männimetsaks, rahva sõnul parunimännikuks.
Rabast saab suurepärase ülevaate vaatetornist, mille juurest algab ja kus lõpeb matkarada,
suundudes algul mööda laudteed rabasse ja raba teisest servast tagasi läbi
servaalal kasvava metsa, kus tükikeses vanas kuusikus on imetleda suured laanekuklase
pesakuhilad ja matka lõppedes võib imetleda uhket parunimännikut.
Tagasi lehele, KUHU MNNA?
