Suur ja Väike Taevaskoda

Taevaskoja on Ahja jõe ürgoru ja ka Põlva maakonna peamisi  looduslikke vaatamisväärsusi. Saesaarest umbes pool  kilomeetrit  allavoolu, kuhu enam ei kosta tammivee kohin, vuliseb kivises  sängis Ahja Jõgi, mille parema kalda lookjas käärus asub Väikese  Taevaskoja punakas kalju. Liivakivipaljandi pikkus on ligi 190  meetrit ja kohati on ta kuni 13 m kõrge.

Kaljul kasvavad sihvakad männid, nende all kanarbik ja samblikud. Kaljuseinas on kaldapääsukeste pesaauke. Allikaveed on Väikese Taevaskoja kaljusse suure koopa uuristanud. See on Neitsikoobas, mille suudme kõrgus on üle kolme meetri. Koopa sisemusest väljavoolav allikas annab umbes 2,5 l vett sekundis.
Neitsikoopast on rahvas loonud arvukalt muistendeid. Koopasügavuses istuvat imeilus linalakk neitsi ja kuduvat kuldtelgedel kaunist kangast. Ainult jaanilaupäeva ööl ilmutavat kaunitar end sellele, kes oskab leida sõnajalaõit ja teab salasõnu. Vanarahva pärimuste järgi käinud Valgesoo külatüdrukud igal jüripäeval (23. aprillil) Neitsikoopa juures kangakudumist kuulamas. Jüripäeval olnud see hästi kuulda, sest siis kudunud Vanapagan oma pojale pulmaülikonda.
Väikese Taevakoja kaljus asub teinegi allikas – Emaläte. Kaljukoopa sügavusest voolab välja külm ja selge allikavesi, mille keskmine vooluhulk on 4 - 4,5 l sekundis. Emaläte on Taevaskoja suurim allikas, ta toitvat oma veega ka teisi allikaid – sellest nimigi.
Räägitakse, et allika veel olnud tervistav toime. Kuumal suvepäeval õhkub koopasuust meeldivat jahedust, kristallselge allikavesi on aga hea janukustutaja.
Ahja jõe paremal kaldal kulgeb Väikese Taevaskoja kalju juurest teerada raudteejaama poole viivale asfaltteele. See romantiline teerada lookleb suurte puude all vetest uuristatud Kimera sälkoru põhjas. Kohati kaunistavad tee ääri sõnajalapuhmad, rohkesti on rändrahne. Muistend räägib, et kivid pärinevad siin asunud kiriku seintest.
Enne Suurt Taevaskoda viib üle jõe jalakäijat sild. Jõepõhi on kividerohke, veerikastel aastaaegadel kohiseb siin kärestik. Rahvajutu järgi olevat jões asuvad rändrahnud kivideks muudetud langenud sõdalased.
Suure Taevaskoja kalju juures on Ahja jõe ürgoru sügavus 32 meetrit. Jõelookes asuva kaar- ja kujuga kalju pikkus 150 meetrit, kõrgus 24 meetrit. See on Ahja jõe ürgoru kõige kõrgem liivakivipaljand. Kaarjas kaljusein mitmekordistab kärestike veevulinat, võimendab linnulaulu ja inimeste kõnekõminat. Suure Taevaskoja koopaid on mainitud ka vanades ürikutes. Kroonika teab pajatada, et 17.-18. sajandil olnud Suure Taevaskoja kaljus mitme jala kõrgusel lõhe, millest inimene vaevalt läbi mahtunud. Sissekäik viinud suuremasse ruumi, mille taga olnud veel kolm eraldi kambrit.
Kaugemast minevikust ürikulised andmed puuduvad, on vaid põlvest põlve edasiantud muistendid. Üks neist räägib, et jõe parempoolsel kaldal kõrgetest kallastest ja puudest varjatud kurmus olnud vanasti ohverdamis- ja sõjanõupidamiste koht. Vahid olnud väljas kõrgematel kaljudel ja jõekäärus. Kord hiilinud vaenlase salakuulaja kalju varjus mööda jõesängi koosolekukoha poole. Salakuulaja aga tabatud valvuri noolest ja ta muutunud silmapilkselt suureks kiviks, mis tänaseni seisab Suure Taevaskoja kalju juures jõe ja mida tuntakse Nõiakivi ehk Salakuulajakivi nime all. Ilusatel suveõhtutel võivat sellel kivil näha näkineidu kuldkammiga juukseid kammimas.
Muistend, kuidas sai Taevaskoja oma nime.
Kord juhtunud Vanapagan Ahja jõe äärde. Ilusad kõrged kaldad meeldinud talle väga ja ta otsustanud sinna elama jääda. kuid peavari puudus. Jõe ääres metsa kasvamas küll, aga Vanapagan ei tahtnud maa peale ehitada – inimesed näeksid ta maja, tuleksid tülitama. Siis hakanud ta kaldast väikest urgast kaevama, ja järjest sügavamale jõudes teinud endale maa alla hulga tube, ühe kaunima kui teise. Uus kodu meeldinud Vanapaganale nii, et ta selle Taevaskojaks nimetanud. Ilusates tubades võis rahulikult elada, siia ei tulnud tülitama ei pajuvasikas ega Kaval-Ants. Leivasaamisega olnud Vanapagan Taevaskojas natuke kimpus. Jõe kaldale rajatud põld andis küll vilja, aga jahvatada polnud kusagil. Siis otsustanud Vanapagan veski ehitada – ja kohe ka parajat paika otsima. Kõige paremini meeldinud veskikohaks Lääniste, kuhu ta kandnud kokku hulga materjali, toonud lodjaga kive ning hakanud ehitama. Tuulispask, nähes Vanapagana toimetusi, otsustanud talle vingerpussi mängida. Tuulispask võtnud jõu kokku, tormanud poolelioleva veski kallale, raputanud kõigest jõust. Palgid lennanud kus seda ja teist. Keset jõge jäänud veskist järele vaid suur nurgakivi. Rahvas nimetab kivi Tondi- ehk Juudakiviks. Vanapagan aga jätnud veski ehitamise pooleli ja lahkunud Taevaskoja koobastest.
Rahvapärimustes peetakse Ahja jõge Taevaskoja kohal ohvrijõeks, kus ohverdatud suurema viljasaagi, karja sigivuse, inimeste tervise ja õnne heaks.
Taevaskoja salapäraseid koopaid olevat kardetud. Vanemad keelitanud lapsi ja hulljulgeid koobastesse minemast. Keegi ei tohtinud kaljuseinu lõhkuda ega neisse nimesid kraapida, samuti jaaniööl kalu või vähke püüda, sest see oleks vihastanud jõevaime ja õnnetusi kaela toonud.
Vanarahva jutu järgi olnud Suure Taevaskoja kaljukoobastikus kolm salakäiku, millest üks viinud Himmastesse, teine Riiga ja kolmas Kiievisse.
Nüüd tähistavad kunagiste koobaste asukohti kaks suuremat ja seitse väiksemat allikat, mis kalju jalamilt välja voolavad.
Parim vaade Suure Taevaskoja kaljule avaneb vastaskalda lagedalt muruplatsilt. Võimsana ja üllana kerkib veepiirilt igivana punane kaljusein.
Ümbruskonna rahval oli igivana komme koguneda pärast kevadiste põllutööde lõpetamist, enne heinatööde algust – harilikult jaanipäeval – Suure Taevaskoja orulammile. Rahvast saabus ümbruskonna kõikidest küladest. Tulid noored ja vanad. Tulid ka külapillimehed. Jalutades, lauldes, tantsides ja ringmänge mängides veedeti jaanipäeva õhtupoolik Taevaskoja muruväljakul. Noored said kokku noortega, vanad vanadega. See oli omapärane, ilma eeskavata rahvapidu, mis kestis hilisööni. Lahkuti laulu- ja pillihelide saatel

http://et.wikipedia.org/wiki/Taevaskoja

Tagasi lehele, KUHU MINNA?